MINI Barcelona

Mini Barcelona 150nM

Kogutud miilid: 2780 / 3780

Nädalavahetusel toimus hooaja viimane soolovõistlus, mis pidanuks olema 300 nM, kuid Menorca kohal oleva äiksetormi tõttu rada lühendati poole lühemaks.

Nii tundus, et tegemist väikse sutsakaga ning ega aega muuks väga polegi kui et terve aeg 100% anda. Vürtsi lisas aga pea kümnetunnine tuuleauk, mis kõigil meeled pingesse lõid. Seda saab muidugi alles peale võistlust teada, et kõik kannatasid, kuigi võistluse ajal oled täiesti veendunud, et kõik teised on juba ammu finišis ja sina üksi oled lihtsalt saamatu.

Tegelikult finišeerus kogu fliit üsna lähestikku ning kõik said omajagu tuuleaugus istutud. Lõpuks sai fliit liikuma ning kuna ajalimiit oli juba enne võistlust paika pandud, läks nii mõnelgi päris ärevaks, sh minul. (Seoses America's cupiga on Barcelonas palju piiranguid, millal saab ja ei saa midagi teha, seetõttu pandi fikseeritud ajalimiit.)

Veel oli kuskil 3 miili minna, kui tuul jälle kukkus aga aega oli paari tunni lähedale.. jõudsin juba leppida paratamatusega, kuid viimasel hetkel tuli ikka väike iil ja viis 50 min enne limiiti üle finišiliini. Seal oli meid mitu selliseid.

Ehkki tegemist oli hooaja lühima võistlusega, osutus see just füüsiliselt raskeks. Meid tabas seal vist väiksemat sorti viiruselaine, sest pool fliiti oli kas enne, võistluse ajal või pärast rivist väljas. Mind tabas see teisel päeval..

Üldjoones oli aga huvitav, et nüüdseks olen juba harjunud tumedamatete mõtetega, mis kergelt tulevad üksi purjetades aga oskan neid juba vaikselt ignoreerida. See on lihtsalt osa asjast! Madalad on väga madalad ja kui sealt välja tuled, siis tõusud on väga kõrged!

Nüüd aga tulin nädalaks Eestisse, et maha pidada taaskord Helgi Regatt ning siis ootab juba ees 1000 nM soolo kvalifikatsioonisõit Barcelonast mööda kallast Prantsusmaale, Itaaliasse, Põhja-Korsikast mööda, Menorca, Formentera, Ibiza ning lõpuks Mallorca, kust algab hooaja viimane ning pikim võistlus Marokkosse ja tagasi!

nb, kas teadsid, et küige mugavam purjetamisjalanõu on ... Crocs?? Palava ilmaga paljajalu, külmaga Gilli veekindel sokk + Crocs = Parim. Leid. Üldse.

Mare nostrum

Mare Nostrum 500nM

Kogutud miilid: 2630 / 3930

Et mitte liialt pikaks ajada, võtaks viimase võistluse kokku nii:

Ilmaolud fantastilised ehkki esimene öö möödus 30 sõlmeses tuules. Varustus ja ise pidasime ilusti vastu, niiet kokkuvõttes oli väga äge öö. Edasi sisuliselt pööras tuul meiega kaasa terve sõidu, niiet meil oli terve 400 miili kas külg- või taganttuul.

Kuna kaas-skipperi jaoks oli see üks esimesi purjetamisvõistlusi ning esimene Mini võistlus, otsustasime varakult, et ei hakka liiast piire kompama ning teeme kindlaks, et finišeerime ja saaksime aja+miilid kirja. See aga tähendas ühtlasi seda, et paljudes olukordades jäime väga konservatiivseks ning kaotasime sellega nii mitmeidki tunde. Eks tagant järgi vaadates muidugi kirpeldab, et “oleks ikka võinud” ja “seal oleks saanud” jne. Aga kokkuvõttes… eesmärk oli eesmärk. Miilid kirjas, jaht finišis ning vaim järgmiseks võistluseks valmis.

Hea tunde tekitab ikka natuke, et tean, et potentsiaali paremini teha on palju. Samuti see, et võtsime võistlust nii vabalt andis võimaluse seda maksimaalselt nautida ning sellel on ka omaette suur väärtus. Hooaja keskpaigas oli mul üsna tugev madalseis, kust oli väga raske edasi näha. Mare Nostrum oma kergusega andis vajaliku positiivse laengu, et minna tulevatele võistlustele vastu suure motivatsiooni ja hea meeleoluga.

Ja purjetada saab veel sel hooajal palju. Juba septembri keskel algab 300 miiline soolosõit Mini Barcelona, kus sõidame ümber Menorca ja tagasi ning novembris toiub hooaja suurim võistlus Palma-Melilla-Palma, mille raames sõidame 1000 miili Palmalt sisuliselt Marokkosse ja tagasi.

Oktoobris ootab veel ees kõige suurem seiklus - 1000 miiline iseseisev kvalifikatsioonisõit, mille peavad läbi tegema kõik purjetajad, kes Mini Transatil soovivad osaleda.

Siin aga 5-minutiline ülevaade meie neljast päevast Vahemerel.

Massilia Cup

Kinnisidee vs unistus

Mõndade minipurjetajate jaoks on Transatil osalemine kinnisidee ning selle valguses proovitakse pidevalt üle oma varju hüpata. Kvalifitseerumine on aeganõudev protsess ja logistline väljakutse ning sel hooajal on juba mitu juhtumit, kus on mindud vaatamata tormihoiatustele iseseisvat kvalifikatsioonisõitu tegema, mis on lõppenud suure päästeoperatsiooniga. Ühel juhul käis jaht 3x 360 kraadi (jah, mast vee all) enne kui inimene päästeti vaid ribimurruga. Endale kinnitasin, et Transatil osalemine ei saa mitte kunagi kinnisideeks, mille nimel ohtlikke riske võtta. Olen olnud merel igasugustes olukordades aga seekord oli teistsugune tunne.

Mis juhtus, oli tegelikult lihtne - 26 sõlmene pagi tuli külgtuulepurjega (Code 0) peale, käisime kummuli, ei saanud piisavalt kiiresti püsti, eespuri ja Code tahtsid omavahel krussi minna, proovisin Code kokku rullida aga furler jooksis kinni ja meeter purje jäi lahti. Mõtlesin, et katsun ta kähku alla ikka saada aga üllatuseks oli fall (purje heiskamise ots) kinni kiilunud. Selleks ajaks kui olin purjega maadlemise lõpetanud, oli osaliselt avatud Code tuule sisse võtnud ja kaks pauna teinud ning ümber vöörstaagi keerlenud (tross, mis hoiab masti püsti) ning ei liikunud see enam sealt kuhugi.

Päike oli just loojunud, lained suured, tuul tugev ja mina jõuetu (sest kaklen viimasel ajal järjest tihedamini ka merehaigusega, mis siiani on olnud harv nähtus), siis oli masti minek kindlalt välistatud. Nii ei jäänud suurt üle kui katkestada, sest 400 miili ainult suure purjega teha oleks võtnud terve igaviku.

Võistluse katkestamise otsust on meeletult raske vastu võtta, eriti peale sellist nädalat, kus peale pööraseid pingutusi üldse starti sai ning mille tõttu jääb suur amps miile saamata. Nii jõudsin olla vihane, pettunud ja kurb. Alles siis kui kaldal hakkasime purje lahti harutama, sain aru, merel oleks olukorda päästa olnud vääga raske ja sain vaikselt rahu endaga.. Õnneks ootab veel 1800 miili jagu võistluseid ees ning nendega koos peaks endiselt olema puhver korralik.

Aga elu on selline ja sain palju, millest õppida..

Archipelago

1,5 aastat hiljem ja jõudiski esimene võistlus kätte

Möödunud nädala lõpus tõin esimese suurema sooloretkega oma jahi Barcelonast Punta Alasse - ligi 400 miili. Suures plaanis kõik sujus, pidin tegema vahepausi Hyereses, sest tuul osutus liiga tugevaks ning ei tahtnud riskida varustuse purunemise või liigse väsimusega. Kõige meeldivaim osa on pikematel otstel alati öine tähistaevas, kuid sain ka ehmatuse osaliseks, kui 7 sõlme pealt korraga käis raputav pauk.. ja siis veel üks pauk ja jaht jäi seisma. Sõitsime millelegi otsa. Hiljem kuulsin teiselt skipperilt, et ta oli näinud valgel ajal palju palke - ilmselt oli see aga igatahes tol hetkel oli üsna hirmus ning sain taaskord tänulik olla oma Pogo 2-le. Vaeseke aga vapper..

Esimene võistlus oli Archipelago 650, 180 nM Toskaana saarestiku vahel. Prognoos lubas vaikset ja keerutavat tuult. Vaikne tuul on "teravate" ninadega paatide jaoks eelis, seega oli meil võimalus oma vanema generatsiooni paadiga head tulemust teha. Seda meeles pidades, panime co-skipperiga prioriteedid siiski järgmiselt: 1. turvalisus 2. fun 3. finišeerida ajas ehk tulemus kirja saada (tegemist siiski esimese võistlusega ja ettearvamatute tuuleoludega). Kõik muu on ekstra. Selle meeleoluga läksime starti aga muidugi tekkis kohe võistlushasart, mis meid järgmised 42 tundi pingsalt valves hoidis.

Mul oli esimeseks võistluseks suurepärane co-skipper Emilie Gobbesso, kes panustas oma “prantuse kooli" tarkusega ning jagas väga palju praktilisi nippe enda kogemusest Pogo 2-ga. Emilie on viimased kaks aastat treeninud soolopurjetajate mekas Bretagne's, kus tase on muudest paikadest üle pea. Seda oli näha strateegilistest ja taktikalistest ettepanekutest. Endale sain mõtteaineks, kuidas paremini toime tulla väsimuse/stressi ilmingutega. Nii mõneski olukorras kaotasime oma positsiooni tänu minu mõtteprotsessi paralüüsile. Õnneks oli meid kaks ning teine lõikas sellest kohe välja, kuid pikemas plaanis on see kindlasti midagi, mis vajab tegelemist, et soolovõistlustel toime tulla.

Võistlus kulges meie jaoks hästi, suutsime kohe alguses head positsiooni hoida. Tuuleaugud tabasid tervet fliiti korraga, seega oli justkui kolm ühisstarti, kus peaaegu kõik jahid kokku said ja siis uuesti tuule saabudes edasi panid. Meie võimalus tekkis viimasel 15 miilil, kui liidrid jäid täielikku tuule auku kalda alla ning keskmine kamp (kus olime meie), neist sujuvalt mööda libisesime. Viimased kuus tundi oli delikaatne taktikaline mäng, kus alles finišijoonel pandi kohad paika. Võidab see, kes suudab lõpuni fookust hoida. Mul igatahes tuli suurest pingest migreenihoog peale! Või oli see kofeiini puudusest.. Mis on ka tõenäoline! Lõpetuseks üldarvestuses 10 koht 24 hulgas ning oma arvestuses 7/15. Tracker järelevaadatav siin: https://cf.yb.tl/arcipelago6502024

Nüüd pessu ja magama ning uuel nädalal töölainel, kuniks kuu aja pärast järgmine võistlus Roomas. Aitäh kõikidele toetajatele, kes nii finantsiliselt kui sõnadega toetavad, see teeb väga suure erinevuse ning ehkki nimeks on soolopurjetamine, siis reaalsuses on tegemist tiimispordiga, kus igaüks teist mängib olulist rolli ning ilma kelleta poleks senine võimalik olnud. Aitäh-aitäh-aitäh.

Lõpetuseks ma tahaks veel lisada, et kuigi mul ilmselt pole füüsiliselt ja vaimselt kunagi nii väsitavaid nädalaid olnud, kui viimasel paaril kuul, siis iga Miniklassi tegevuse õnnestumise ja mitteõnnestumise järel saan üha enam kinnitust, et olen täpselt siin, kus olema pean.

Keha hoiab kuiva Alter Marine ning kõhu täis Tactical Foodpack

ROma per due

Hooaja teine võistlus taskus!

Aeg: 4 päeva 17 tundi 9 minutit 25 sekundit

Läbitud distants: 474 meremiili

Kogutud miilid: 930 / 4430

Läbi sai hooaja teine võistlus Roma per Due, mis lisas miilide arvestusse 500 nM. Ilmaprognoos pakkus midagi täiesti vahemerelikku: väga vaiksest tuulest väga tugevani. Esimene osa möödus 0-5 sõlmeses tuules, mis on iseenesest minu jahile soodsam võrraldes uuemate ja ümarate vööridega jahtidega, sest liigub okeilt juba 3 sõlmese tuulega kui kaalu õigesti jaotada. Ümarate ninadega jahtide puhul on vees olev osa nii suur, et paat lihtsalt ei liigu edasi väikeste puhangutega. Nii oli meil võimalus vaaaaaikselt tiksuda eesotsas esimeste märkideni.

Sõidu teiseks osas oli prognoositud puhanguti kuni 40 sõlme vastutuult. Selleks, et selles tuules sõitmise aega vähendada, tehti rada lühemaks. (Mini klassis on reegel, et kui rada lühendataks kuni 20% lubatust, siis läheb veel miilide koguarvestusse lubatud miilide arv kirja - ehk kui lubatud oli 500 nM saada arvestusse, siis kui rada lühendatakse max 20%, saavad kõik ikka need 500 miili). Seega et mitte jamada purjetajate arvestusega, tehti rada nii lühikeseks kui võimalik aga nii pikaks kui vajalik. See tähendas, et kiirematel jahtidel tuli 30 sõlmeses vastutuules vastu pidada ca 12 tundi, aeglasematel rohkem.

Kaas-skipperiga oli “flow” fantastiline, kogemus oli täpselt nii hea, kui juttude järgi kuulda oli. Sain õppida palju Vahemere purjetamisest, minispetsiifikast ja tiimidünaamikast pikamaa distantsil. Sõidus sai tehtud palju häid otsuseid kursi osas, paadi õnnelikuks tegemisel kuid ka valesid, raske kaaluga otsuseid. Näiteks on teada, et Vahemerel, eriti pikal maal, on sisuliselt alati mõistlik sõita lühimat distantsi. Siiani on see ka alati toitnud, kuid peale lõunapoolsema märgi võtmist, tuule tugevnedes hakkasime suure spinnakeriga Napoli poole kihutama. Ilmselt selle põhjuseks oli kaks asja: minul oli aeg puhata ega andnud täpseid kursijuhiseid ning kaas-skipperil oli lihtsalt liiga fun ega pannud tähele kaua ja kuhume õigupoolest läheme.. Igatahes lõpusirgeks olime kukkunud kolinal esiotsast viimasesse. Minis on ka see spetsiifika, et kaasas pole ühtegi telefoni ega trackimis võimalust - ainult AISi järgi on võimalik oletada, kus fliidi suhtes asud. Aga viimasel 12 tunnil pigistasime ikka viimase välja ja suutsime paar kohta tagasi saada. Sellest on iseenesest hea meel, et kui teha õigeid otsuseid, on olemas siiski suutlikkus saada kiire käik ning olla konkurentsis. “Lihtsalt” vaja õigeid otsuseid teha!

Finishis teatati, et kohtunikud protestisid ca 80% kogu fliidist. Selgus, et lisaks kahele koordinaatidega märgitud keelatud alast oli veel kolmas Itaalia keeles kirjeldatud keelatud ala, kust sisuliselt kõik mitte Itaalia keelt rääkivad inimesed usinasti läbi sõitsid.. Karistuseks lisaaeg ning lõplikke tulemusi veel väljas pole. Korralduse koha pealt on siin nii mõnigi küsimärk aga ma ei hakka siin kirjeldama, muidu peaksin raamtu välja andma.

Energia osas oli samuti väike õpikoht - paar tundi enne frondi kohale jõudmist oli minu vahetus ning sain möllata kõikvõimalike purjekombinatsioonidega - vaikses tuules on hädavajalik iga väike briis kätte saada, seega sai korralikult rahmeldatud ja ennast väsitatud. Siis aga hakkas tuul tõusma ning mina läksin puhkama. See oli vale otsus - oleksin pidanud olema pikemalt roolis, et näha, kuidas paat käitub. Mis juhtus oli see, et kuna minu jaoks oli uus sellise tuulega vastutuult purjetada, siis iga hääl oli samuti uus ning see hoidis elevana ning hädavajalik puhkus jäi saamata. Kui lõpuks rooli läksin, sain aru, et tegelikult kõik on kontrolli all ja oleksin saanud ilmselt paremini puhata.

Natuke sisemaailmast - mulle ikka väga meeldib tugev tuul. Alati on meeldinud. Looduse jõudu on lihtsalt nii võimas kogeda ja roolides oled kui steroididel meditatsioonis. Millegi pärast on see lihtsalt niiiiii vabastav, sest saad teha vaid nii palju, kui saad aga lõpuks oled millegi palju suurema rüpes. Kogunenud vaja-teha nimekiri, AISi ja VHFi olematu levi, autopiloodi puudumine, viis eurot kontol ja ajanappus ei paista enam nii lõplikult traagilisena, sest üle enda varju ei saa hüpata. Saad ainult anda endast parima ning ülejäänu kujuneb omasoodu. Seega elame-näeme ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nüüd on 5 päeva järgmise võistluse stardini ning annan parima, et üle varju hüpata aga lepin, kui mul see ei õnnestu ja usaldan protsessi.

Kaasas 50 sekuniline kokkuvõte kõrg- ja madalseisudest: kena start -> väravas kolmandad -> esimeses märgis neljandad -> taganttuule fun -> esiotsast tahaotsa kukkumine -> mõne koha kõrgemale ronimine ning mõned klipid sellest fantastilisest võistlusest.

30-sõlmeses vastutuules hoidis keha kuivana Gilli kuivülikond Alter Marinest ning veresuhkru kontrolli all Tactical Foodpack

Roma-barcelona

Roma-Barcelona 500nM

Aeg: 3 päeva 10 tundi 55 minutit 54 sekundit

Läbitud distants: 513 meremiili

Kogutud miilid: 1430 / 4430

* vanema generatsiooni jahtide hulgas esimesed

* Võitsime kiired jahid nagu 3x Wip, wevo, pogo 3

* max kiirus 16 sõlme

* Terve aeg ilma autopiloodita

Wow, what a ride!

Alles sadamasse jõudes saime teada, et olime teinud ülihea sõidu! Algus ei olnud palju tõotav - enne starti avastasime, et pukspriit ei avane, sest vöörireelingu (?-pulpit) küljes olev metallist juhik on murdunud, niiet tegelesime selle äralõikamisega ning jõudsime napilt starti.

Edasi läks ülesmäge, saime hea positsiooni peale starti ja kulgesime enam-vähem. Korsika tipus pidi tegema suurema otsuse, kas minna põhja tuult otsima ja kui kaua. Sõitsime peaaegu Hyeresesse välja kui tuul pööras ja saime suure spinnakeriga õiget kurssi sõita. Sel ajal hakkas ka tuul tugevnema, kuniks lõpuks sain ka teada, milleks mu pill võimeline on! See oli väga äge tunne, kuidas paat muutub sulgkergeks ja lihtsalt liugleb üle lainete. Nii kihutasime finiši poole, kuniks tuule nurk oli selline, et pidime teise gennakeri vastu vahetama.

Hiljem trackeri pealt nägime, et olime täiesti esipundis sel ajal. Ühel hetkel aga oli Code 0 aeg, mida paraku me kasutada ei saanud, sest selle seis on äärmiselt hõre - iga kord kui selle lahti teen, kardan, et see on viimane kord. Hetkel pole ka vahendeid, et uut soetada, seega selleks, et järgmise võistluse ka vastu peaksin, otsustasin mitte seda panna.

Küll aga oli äge trikk panna tormipuri pukspriidi otsa, sealt edasi täisfoka ja ühe groodiga rehv. Trackilt on aga näha, kuidas pundikaaslased kõik minema kihutavad.. Tagant järele valus vaadata, kuigi ilmselt oleksin code0-st ilma jäänud küll, sest tuul oli lihtsalt piisavalt tugev. Selline see mini projekti balansikolmnurk on: aeg, eelarve, prioriteedid. Ehk hooaja teises pooles õnnestub hankida midagi korralikumat.

Igatahes liuglesime finiši suunas kuniks peale kolme ja poolt ööpäeva olime tagasi kodusadamas Barcelonas. Nüüd on lehekülje pikkune tegevuste nimekiri ees ja kümme päeva, et startida oma sünnipäeval esimesele soolovõistlusele.

Kaasskipper oli klass omaette. Selline professionaalsus, pühendumus, laiahaardeline kogemustepagas ja pea täis tarkusi. Tänu temale sain näha ka oma jahi potentsiaali ning tean nüüd julgemini kütet anda!

Kommentaaris olevast videost jääb mulje, et tegemist oli peamiselt küüti otsinud lindude vedamisega ja päiksepaistel peesitamisega. Paraku kõige ekstreemsematel hetkedel pole võimalik goproga möllata aga võin kinnitada, et tegemist oli väga tuulise, väga märja ja väga külma võistlusega!

solomed

Solomed 700nM

Leg 1, 200 nM

Aeg: 1d 10h 6m 10s

Leg 2, 500 nM

Aeg: 4d 3h 58m 50s

Kogutud miilid kokku: 2130 / 4430

Debrief solomed leg 2, 500nm soolo

Kui esimene etapp oli rohkem survival tänu autopiloodi puudumisele, siis teise puhul oli peamiseks teemaks mentaalne toimetulek. Mul oli suur uudishimu näha, milline olen üksi merel. Soolo on ikka midagi väga muud kui doublehanded. Sul pole kellegagi ettepanekuid põrgatada ning pead ise jõudma õige otsuseni. Ühtlasi ei ole kedagi, kes paneks paika kui hakkad liiga palju endas kõhklema.

Sõidu esimene osa läks kenasti, ehkki olin enda peale juba pahane, et ei olnud ettevalmistunud nii, nagu oleksin pidanud. Sellest algas juba vigade jada. Sõidu osas oli tegelikult kõik veel ok, püsisin ilusti fliidis ning sain ka paadi kiiruse kätte, kuid olin vaimselt siiski endas jube pettunud või negatiivne, ei oskagi öelda, mis see täpselt oli. See meelestatus mõjutab väga tugevalt enesekindlust ning seeläbi ka performance’it. Ühel hetkel hakkas tulema täiesti lolle vigu - märgis keerasin paudi tuksi ning oleks peaaegu märgi peale triivinud, kohe peale seda spinnakeri soot ja tackline läksid omavahel sõlme ja pidin otsa läbi lõikama, sest muidu oleksin lõpetanud kalju otsas. Peale seda saagat proovisin veel teise spinnakeriga, kuid selleks hetkeks kui purje üles sain, oli tuul jälle pööranud.

See Vahemere ilm on ikka midagi väga muud - iga tund on miski täiesti uus kliima, nii saimegi absoluutselt kõike. Ja seda kiirete vahetustega, mis omakorda tähendab väga palju purjevahetusi, mis on füüsiliselt laastav ja nõuab vaimset pingutust. Kokku olin viis korda pikemas tuuleaugus, millest kaks kestsid terve öö.

Kolmandal päeval jõudsin sinnamaani, et olin endaga nii pahuksis, et iga liigutus, mis ma tegin, läks valesti. Ühel hetkel olin valiku ees, et kas ma pushin edasi, eeldades, et ilmselt vead jätkuvad ja võimalik, et teen midagi katki või otsustan puhata ja olla valmis järgmisel päeval saabuvaks frondiks. Otsustasin mitte race mode’is enam olla. Seda hetke on ilusti ka tracki pealt näha, kus eraldun fliidist.

Ma olin selleks hetkeks täiesti veendunud, et olen viimane ja kahtlesin, kas jõuan üldse aega. Sadamasse jõudes sain teada, et kontrollaja kinnipanekuni on veel tükk aega, ma pole viimane ja üldse poleks pidanud ennast nii kehvasti tundma ega nii kergelt alla andma. Pikema maa soolos on iga päev rollercoaster, kus tipud on väga kõrged ja madalad väga madalad. Kaldal olles sain aru, et igaühel oli oma katsumus ning alles peale uinakut jõudis kohale, et oleme tegelikult millagi väga võimsaga hakkama saanud.

Tooksin siiski esile kogu selles negatiivses meelestatuses, et kui oli ikkagi vaja ennast kokku võtta, sest pole muud valikut, näed, et inimene on suuteline palju rohkemaks, kui arvame. Nii julgen soovitada teistelegi panna end väljakutsete ette, et õppida tundma oma täit pontentsiaali, et siis minna mägesid liigutama.

Õppekoht edasiseks - rohkem usku endasse. On olnud karmid paar kuud, kuid eesmärk sai täidetud: saada kätte vajalikud miilid. Nüüd mõni päev puhkust ning uuel nädalal Eestisse. Usun, et kohtume paljudega juba peagi Tallinna lahel!

PS, aitäh kõikidele jälgijatele ja toetavatele sõnadele, see muudab olemise fantastiliseks!