ROma per due

Hooaja teine võistlus taskus!

Aeg: 4 päeva 17 tundi 9 minutit 25 sekundit

Läbitud distants: 474 meremiili

Kogutud miilid: 930 / 4430

Läbi sai hooaja teine võistlus Roma per Due, mis lisas miilide arvestusse 500 nM. Ilmaprognoos pakkus midagi täiesti vahemerelikku: väga vaiksest tuulest väga tugevani. Esimene osa möödus 0-5 sõlmeses tuules, mis on iseenesest minu jahile soodsam võrraldes uuemate ja ümarate vööridega jahtidega, sest liigub okeilt juba 3 sõlmese tuulega kui kaalu õigesti jaotada. Ümarate ninadega jahtide puhul on vees olev osa nii suur, et paat lihtsalt ei liigu edasi väikeste puhangutega. Nii oli meil võimalus vaaaaaikselt tiksuda eesotsas esimeste märkideni.

Sõidu teiseks osas oli prognoositud puhanguti kuni 40 sõlme vastutuult. Selleks, et selles tuules sõitmise aega vähendada, tehti rada lühemaks. (Mini klassis on reegel, et kui rada lühendataks kuni 20% lubatust, siis läheb veel miilide koguarvestusse lubatud miilide arv kirja - ehk kui lubatud oli 500 nM saada arvestusse, siis kui rada lühendatakse max 20%, saavad kõik ikka need 500 miili). Seega et mitte jamada purjetajate arvestusega, tehti rada nii lühikeseks kui võimalik aga nii pikaks kui vajalik. See tähendas, et kiirematel jahtidel tuli 30 sõlmeses vastutuules vastu pidada ca 12 tundi, aeglasematel rohkem.

Kaas-skipperiga oli “flow” fantastiline, kogemus oli täpselt nii hea, kui juttude järgi kuulda oli. Sain õppida palju Vahemere purjetamisest, minispetsiifikast ja tiimidünaamikast pikamaa distantsil. Sõidus sai tehtud palju häid otsuseid kursi osas, paadi õnnelikuks tegemisel kuid ka valesid, raske kaaluga otsuseid. Näiteks on teada, et Vahemerel, eriti pikal maal, on sisuliselt alati mõistlik sõita lühimat distantsi. Siiani on see ka alati toitnud, kuid peale lõunapoolsema märgi võtmist, tuule tugevnedes hakkasime suure spinnakeriga Napoli poole kihutama. Ilmselt selle põhjuseks oli kaks asja: minul oli aeg puhata ega andnud täpseid kursijuhiseid ning kaas-skipperil oli lihtsalt liiga fun ega pannud tähele kaua ja kuhume õigupoolest läheme.. Igatahes lõpusirgeks olime kukkunud kolinal esiotsast viimasesse. Minis on ka see spetsiifika, et kaasas pole ühtegi telefoni ega trackimis võimalust - ainult AISi järgi on võimalik oletada, kus fliidi suhtes asud. Aga viimasel 12 tunnil pigistasime ikka viimase välja ja suutsime paar kohta tagasi saada. Sellest on iseenesest hea meel, et kui teha õigeid otsuseid, on olemas siiski suutlikkus saada kiire käik ning olla konkurentsis. “Lihtsalt” vaja õigeid otsuseid teha!

Finishis teatati, et kohtunikud protestisid ca 80% kogu fliidist. Selgus, et lisaks kahele koordinaatidega märgitud keelatud alast oli veel kolmas Itaalia keeles kirjeldatud keelatud ala, kust sisuliselt kõik mitte Itaalia keelt rääkivad inimesed usinasti läbi sõitsid.. Karistuseks lisaaeg ning lõplikke tulemusi veel väljas pole. Korralduse koha pealt on siin nii mõnigi küsimärk aga ma ei hakka siin kirjeldama, muidu peaksin raamtu välja andma.

Energia osas oli samuti väike õpikoht - paar tundi enne frondi kohale jõudmist oli minu vahetus ning sain möllata kõikvõimalike purjekombinatsioonidega - vaikses tuules on hädavajalik iga väike briis kätte saada, seega sai korralikult rahmeldatud ja ennast väsitatud. Siis aga hakkas tuul tõusma ning mina läksin puhkama. See oli vale otsus - oleksin pidanud olema pikemalt roolis, et näha, kuidas paat käitub. Mis juhtus oli see, et kuna minu jaoks oli uus sellise tuulega vastutuult purjetada, siis iga hääl oli samuti uus ning see hoidis elevana ning hädavajalik puhkus jäi saamata. Kui lõpuks rooli läksin, sain aru, et tegelikult kõik on kontrolli all ja oleksin saanud ilmselt paremini puhata.

Natuke sisemaailmast - mulle ikka väga meeldib tugev tuul. Alati on meeldinud. Looduse jõudu on lihtsalt nii võimas kogeda ja roolides oled kui steroididel meditatsioonis. Millegi pärast on see lihtsalt niiiiii vabastav, sest saad teha vaid nii palju, kui saad aga lõpuks oled millegi palju suurema rüpes. Kogunenud vaja-teha nimekiri, AISi ja VHFi olematu levi, autopiloodi puudumine, viis eurot kontol ja ajanappus ei paista enam nii lõplikult traagilisena, sest üle enda varju ei saa hüpata. Saad ainult anda endast parima ning ülejäänu kujuneb omasoodu. Seega elame-näeme ja kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nüüd on 5 päeva järgmise võistluse stardini ning annan parima, et üle varju hüpata aga lepin, kui mul see ei õnnestu ja usaldan protsessi.

Kaasas 50 sekuniline kokkuvõte kõrg- ja madalseisudest: kena start -> väravas kolmandad -> esimeses märgis neljandad -> taganttuule fun -> esiotsast tahaotsa kukkumine -> mõne koha kõrgemale ronimine ning mõned klipid sellest fantastilisest võistlusest.

30-sõlmeses vastutuules hoidis keha kuivana Gilli kuivülikond Alter Marinest ning veresuhkru kontrolli all Tactical Foodpack